Tiibeti budism

Esimesed dharma-tekstid ühes mantrate ja kuldse stuupaga ilmusid müstilisel kujul Tiibetisse kuningas Lhato Thori (lHa Tho-tho-ri) valitsemise ajal 4. sajandil. Kuningale ennustati, et 5 põlvkonna pärast tuleb isik, kes nende esemete tähendust mõistab.

7. sajandil hakkas valitsema esimene dharma-kuningas Srongtsen Gampo (Srong-btsan sGam-po) (569-650), Avalokiteshvara kehastus. Ta ühendas Tiibeti ühtseks riigiks ja lõi konstitutsiooni, mis põhines budistlikul eetikal. Samuti mõistis ta kirjakeele vajalikkust pühade tekstide tõlkimisel. Tagamaks rahu oma valdustes, abiellus ta kahe budistliku naaberkuningriigi – Hiina ja Nepaali – printsessidega. Need kaks Tara kehastust tõid koos muude dharma aaretega Tiibetisse kaasa ka haruldaselt kaunid ja võimsad Buddha kujud.
Sada aastat hiljem oli Buddha õpetus Tiibetis juba juurdunud. Kolm vägevat meistrit –Guru Padmasambhava Oddiyanast, Nalanda kloostriülem bodhisattva Shantarakshita (Shi-wa-‘tso) ja teine dharma-kuningas Trisong Deutsan, Manjushri kehastus – panid koos aluse Dharmale Tiibetis ja ehitasid üles esimese kloostri Samye (bSam-yas lHun-gyi-grub-pa gTsug-lag-khang), millest sai peamine budistliku hariduse omandamise koht. Samyes tõlgiti esmakordselt tiibeti keelde suur osa budistlikest tekstidest. Samal perioodil ordineeriti ka seitse esimest tiibeti munka. Vastavalt kuningas Trisong Deutsani otsusele järgivad kõik tiibeti mungad kuni tänapäevani Pratimoksha liini.

Samal ajal oli Indias budismi kõrgperiood, rajatud oli tuhandeid kloostreid, mahajaana budistlikud ülikoolid Nalanda ja Vikramashila olid oma õitsengu tipul ning siddhad andsid edasi salajasi Vajrayana õpetusi.

Nyingmapa (rnying-ma-pa) ehk Punasemütsiliste koolkonna traditsioon on katkematu liinina edasi kandunud alates Buddha Shakyamunist (kes on Nyingma traditsioonis algbuddha (Adibuddha) Samantabhadra emanatsioon nagu ka Vajradhara) läbi Sutrayana ja Mantrayana valgustunud meistrite tänapäevani välja. Koolkonna nimetus Nyingma tähendab ‘vana’, kuna õpetusliin põhineb varasematel ehk esimestel budistlike tekstide tõlgetel tiibeti keelde.

Koolkonna rajajaks on Guru Padmasambhava (Lootosest Sündinu), kes tuli Tiibetisse 817. aastal kuningas Trisong Deutsan’i (Khri-srong lDe’u-btsan) (742-797) palvel, et ta alistaks budismi levikut takistavad vaenulikud deemonid ja muud segavad jõud. Guru Rinpoche sidus deemonid ja kohakaitsjad vandega ning tegi neist Õpetuse kaitsjad.

Nyingma traditsioonis on kaks sanghat – ilmalikest tantristlikud praktikud valgetes rüüdes (ngakpad) ja punaste rüüdega mungad. Kui mõrvati kolmas dharma-kuningas Ralpachen (Ral-pa-can) (814-836), Vajrapani kehastus, saabusid Tiibetisse rasked ajad, sest budismivaenuliku kuninga Lang Darma (Glang Dar-ma) valitsemise perioodil oli tagakiusamiste ja kloostrite sulgemise tõttu munkade sangha tulevik tõsiselt ohustatud. Buddha õpetust kandsid tol ajal eraklates ja muudes ligipääsmatutes paikades vaikselt edasi tantristlikud praktikud ehk ngakpad. Tänu neile säilusid täielikult budistlike tekstide ja kommentaaride ülekandeliinid.

841. või 842. aastal mõrvati Lang Darma ühe Padmasambhava õpilase poolt. Sellest hoolimata jätkusid Kesk-Tiibetis veel mitme põlvkonna vältel suured poliitilised rahutused ja segadused ning Buddhadharmale oli vähe toetust.

Hiljem hakkasid panditid Indiast ja Nepaalist taas üle mägede Tiibetisse õpetust toomas käima. Neist üks esimesi oli Smritijnanakirti (892-975), kes oli tunnustatud Abhidharma meister ja kuulus Nalanda ülikooli õpetlane, samuti kodus tantrismis.

10. sajandiks oli Tiibeti impeerium lagunenud väikesteks kuningriikideks. 10. sajandi lõpus hakkas Gu-ge kuningas Lääne-Tiibetis mungaks, võttes enesele dharma-nime Ye-shes-‘od. Ta kutsus oma kuningriiki Kashmirist nii tõlkijaid kui õpetajaid ning saatis noori mehi Kashmiri õppima. Tänu temale saabus 1042.aastal Tiibetisse Vikramashila kloostriülem ja oma aja väljapaistvaim meister Atisha (982-1054), viibides seal kuni oma surmani. Sellega pandi alus uuele ajastule Tiibeti budismis. Just sel perioodil eraldusid Vana koolkond (rNying-ma) ja Uus Koolkond (gSar-ma) ehk Uued Tantrad. Kõik suuremad Sutrayana õpetused ja Mahapanditite shastrad (kommentaarid) säilitati läbivaadatud ja kaasajastatud tõlgetena uute koolkondade (bKa’-gdams, bKa’-brgyd, Sa-skya, dGe-lug) poolt. Kolme Sisemise Tantra tekstid, mis olid tõlgitud varasemal perioodil, jäid Nyingma koolkonna unikaalseks pärandiks.

Guru Rinpoche andis kõrgemaid tantraõpetusi, seda eriti oma kahekümne viiele lähimale õpilasele, pühitsedes nad Mantrayana õpetustesse ja ka Kõikide Buddhade Ühtsuse Mandalasse. Need esimesed õpilased on tuntud oma vaimsete saavutuste poolest, omandades 84 siddha taseme. Näiteks Namkhe Nyingpo (Nam-mkha’i sNying-po) on kuulus oma võime poolest liikuda valguskiirtel, Khandro Yeshe Tsogyal (Ye-shes mTsho-rgyal) võime poolest elustada surnuid, Vairocana oma intuitsiooni poolest, Nanam Yeshe võime läbi hõljuda taevas, Kawa Peltseg võime poolest lugeda teiste mõtteid ja Jnana Kumara (gNyags Jnanakumara) oma imevõimete tõttu.

Samal ajal saabus Tiibetisse ka teisi tantristlikke õpetajaid Indiast – Vimalamitra, Buddhaguhya, Shantipa ja tantrist Dharmakirti (Chos-grags). Budistliku filosoofia ja loogika õpetus polnud tollal veel valdavaks suunaks, seevastu oli vägagi soositud tantra praktiseerimine äärmises saladuses. Salajas tõlgiti isegi selliseid esoteerilisi tekste nagu Kun-byed rgyal-po, mDo-dgougs-‘dus ja Mahamaya õpetusi Vairocana, Nyag Jnana Kumara, Nubchen Sangye Yeshe ning teiste poolt.

Nähes, et õpilased on ebaküpsed ja aeg pole veel sobiv mitmete teiste õpetuste avaldamiseks, peitis Guru Rinpoche ühes oma peamise kaaslase Yeshe Tsogyal’iga Tiibetisse sadu aardeid ehk termasid (gTer-ma) tekstide, pühakujude ja rituaalesemete näol koos juhenditega nende mõistmiseks tulevaste põlvede tarvis. Hilisematel aegadel on üle saja meistri ehk tertöni (gTer-ston) neid aardeid avastanud ja oma õpilastele edasi andnud. Seega lisandus suulisele tantristlikule õpetusele (bKa’-ma) ehk pikale ülekandeliinile termade õpetus ehk lühike ülekandeliin ja kombineeritult Suure Täiustumise ehk Dzogcheni (rDzogs-chen) õpetusega, mida andsid edasi Garab Dorje (dGa’-rab rDo-rje), Shri Singha, Guru Rinpoche, Jnana Sutra, Vimalamitra jt, eristusid nad Tiibetis Nyingma-liini õpetusena.

Algne Buddhadharma jaotub Kolmeks Sõidukiks: Shravakayana (Kuulaja), Pratyekabuddhayana (Üksik Mõistja) ja Bodhisattvayana (Bodhisattva). Shravakayana õpetused on Neli Üllast Tõde, Vastastikuse Sõltuvuse Kaksteist Ahelat, karma seadus jm õpetused, mida anti Esimesel Seadmuseratta Pöörlemapanemisel. Bodhisattvayana jaotub kaheks – Sutrayana ja Mantrayana. Sutrayana õpetused pärinevad Prajnaparamita suutratest, mida anti Teisel Seadmuseratta Pöörlemapanemisel ja Tathagatagarbha suutratest Kolmandalt Seadmuseratta Pöörlemiselt. Indias mõjustasid need suutrad kahte suurt mahajaana filosoofilist voolu: Madhyamaka (Nagarjuna) ja Yogacara (Asanga). Tiibetis andsid Shantaraksita ja Kashmiri meistrid Prajnaparamita, Abhidharma, Madhyamaka ja Yogacara õpetusliinid edasi oma õpilastele. Shravakayana ja Bodhisattvayana õpetused on vundamendiks Mantrayana teel, mis põhineb tantratel.

Nyingma traditsioon jaotab kogu budistliku õpetuse Üheksasse Sõidukisse.

Kolm Üldist Sõidukit – Kuulaja (Nyen-thos), Üksik Mõistja ja Bodhisattva (byang-chub Sems-dpa) – sisaldavad suutra õpetusi, mis pärinevad otse Buddha Shakyamunilt (vt eestpoolt).

Kolm Välist Tantrat – Kriya Tantra (bya-rgyud), Upa/Carya Tantra (spyod-rgyud) ja Yoga Tantra (rnal-‘byor-rgyud). Kriya Tantra rõhutab õige välise käitumise praktiseerimise vajalikkust, õigeid tegusid ja kõnet eesmärgiga puhastuda ja lihtsaid visualisatsioonitehnikaid. Upa Tantra rõhutab nii sisemiste kui väliste omaduste arendamise vajalikkust eesmärgiga saavutada sügavam ühtsus meditatsioonijumalusega. Yoga Tantra eesmärk on sisemise psühhofüüsilise väe tugevdamine vastavalt Vajrasattva (rDo-rje Sems-dpa) õpetusele; ta jaguneb Yoga Tantraks ja Anuttara Yoga Tantraks. Viimasel omakorda on kolm alajaotust: Isa-Tantrad, Ema-Tantrad ja Neutraalsed Tantrad. Anuttara Tantrate alla kuuluvad ka gSar-ma koolkonna tantrad, kus pühendutakse sellistele yidamitele (Yi-dams), nagu Hevajra, Cakrasamvara, Kalacakra ja Guhyasamaja. Neist igaühel omakorda on oma juure tantrad (rtsa-brgyud), seletavad tantrad (bShad-brgyud), harutantrad (Yan-lag-brgyud) ja juhendavad tantrad (Man-ngag-brgyud).

Kolm Sisemist Tantrat – Mahayoga, Anuyoga ja Atiyoga (Dzogchen). Mahayoga keskendub Tekitamise (Kujustamise) Staadiumi praktikatele, kus tavapärased tajud ja kontseptuaalsed klammerdumised kõrvaldatakse selgete nägemuste ja jumaliku uhkuse (lha’i-nga-rgyal) läbi; tal on 18 alajaotust. Anuyogas on rõhk Lõpuleviimise Staadiumi praktiseerimisel, kus kasutatakse vajra keha algse teadlikkuse teostamiseks; siin on 5 alajaotust. Atiyogas on kogu tähelepanu suunatud Tekitamise ja Lõpuleviimise astmete täielikule väljaarendamisele, mis võimaldab joogil ületada tavapärase aja, tegevuse ja kogemuse. Atiyogas on 3 põhijaotust. Kolm Sisemist Tantrat pärinevad Adibuddha Samantabhadralt; läbi Vajrasattva ja Bodhisattvate jõudis see õpetus inimeste ilma. Mahayogat ja Anuyogat õpetati esmalt kuningas Indrabhutile; neid õpetusi kandsid edasi vidyadharad Kukkuraja, Lilavajra, Buddhaguhya, Padmasambhava jt. Atiyoga kandus edasi vidyadhara Garab Dorje kaudu Manjusrimitra, Shri Singha, Jnanasutra, Vimalamitra, Padmasambhava ja teisteni.

Üheksast Sõidukist esimesed kuus on ühised kõigis Tiibeti budismi koolkondades, kolm viimast, Sisemised Tantrad, esinevad vaid Nyingma traditsioonis.

Erinevate õpetusliinide veidi erinev lähenemine Dzogcheni on põhjustanud kolme alam-koolkonna tekke:

Meele koolkond (Sems-sde), mis on Shri Singha ja Vairocana liin;

Keskne koolkond (kLong-sde), mis tuleneb Longde Dorje Zampa, Shri Singha ja Vairocana liinist;

Puhtaima Õpetuse koolkond (Man-ngag-sde), mis pärineb otse Guru Padmasambhava liini Südametilga (sNying-thig) õpetustest.

Ehkki Dzogchen on unikaalne Nyingma koolkonna praktika, on ka ilmalike järgijate hulgas laialt levinud Guru Rinpoche palvete lugemine, kuukalendri 10. ja 25. päeval ohvriannetuste tegemine ja isegi 3 aasta – 3 kuu individuaalsed või grupiviisilised retreat’id.

Ajalooliselt on välja kujunenud kolm tantrate liini:

Buddha Tahte liin, mis puudutab Tõe Keha õpetusi. Need pärinevad Buddha Samantabhadralt, kes õpetas tantraid Tõe Kehast endast pärinevatele täielikult valgustunud olenditele. Seepärast ei peeta sellisel tasemel õpetust tavainimesele võimetekohaseks.

Teadmise Hoidjate liin vastab Naudingu Keha õpetustele, mis lähtuvad Vajrasattvast ja Vajrapanist. Selle liini inimjärgnevus algab Garab Dorje’ga Ögyan Dakini-maalt. Edasi tulevad Manjushrimitra, Shri Singha ja seejärel Guru Rinpoche, Jnanasutra, Vimalamitra ja Vairocana, kes õpetust Tiibetis edasi kandsid.

Inimsosina liin, mis vastab Emanatsiooni Keha õpetustele ja pärineb Viiest Buddha Perekonnast. Sealt anti õpetus edasi Shri Singhale, kes edastas selle omakorda Guru Rinpochele. Guru Rinpoche andis õpetuse Vimalamitrale, kellest sai alusepanija liinile, mis jätkub Tiibetis kuni tänase päevani.
Viimatimainitud ülekandeliin on tavainimeste hulgas enam levinud. Siiski eksisteerivad kaks varasemat pärimust endiselt kõrgetasemeliste Dzogcheni meistrite seas.

Teise traditsiooni kohaselt võib tantrad jagada kuueks ülekandeliiniks. Eelpoolnimetatutele lisandub veel kolm:

Volitatud Juhtnööride liin (bK’a-babs lung-bstan-gyi-btgyud-pa);

Õnnelike Aardeõpetuse liin (Las-‘phrn-gter-gyi-brgyud-pa);

Palvete Läbi Loodud Eestkostjate liin (sMon-lam gtad-rgya’i-brgyud-pa).

Nyingma koolkonna tantristlikud tekstid ja nende ülekandeliinid jagunevad kolme gruppi: suuline, termad ja nägemused. Neid kolme võib omakorda jaotada: suuline liin, mis koosneb põhiliselt tantratest ja nendega seonduvatest tekstidest Mahayoga tantra-süsteemis; juure- ja seletav tantra, mis kuulub Anuyoga tantrate tsüklisse; ning viimaks Atiyoga ehk Dzogcheni tantrate tsükkel.

Termade ülekanne hõlmab loendamatuid tekste-aardeid, mis Guru Rinpoche 9. sajandil ära peitis ja mida vastavad tertönid avastanud on; samuti arvukaid õpetusi, mida on avastanud hilisemad Nyingma meistrid oma valgustunud meeles ja meditatiivsetes nägemustes. Aardeid on leidnud sadu meistreid. Nende hulgas Nyangral Nyima Özer (1124-1192), Guru Chowang (1212-1270), Dorje Lingpa (1346-1405), Padma Lingpa (sünd 1405) ja Jamyang Khyentse (1820-1892), kes on tuntud kui Aardemeistrite Viis Kuningat. Muuhulgas on nad avastanud termasid Avalokiteshvara õpetuste ja meditatsioonide, Guru Rinpoche sadhanate, Dzogcheni õpetuste, Ka-gyey õpetuste, Vajrakila ehk Phurba õpetuste, meditsiinialaste õpetuste ja ennustustega.

Lisaks mahajaana budismi tuntud kaanonile, mis hõlmab Kangyuri (bka’ ‘gyur) ja Tangyuri (bstan ‘gyur), võib leida unikaalseid õpetusi ka kogumikus Sada Tuhat Nyingma Tantrat (rnying-ma rgyud ‘bum), mille koostas 13. sajandil tertön Ratna Lingpa (1403-1473) ja süstematiseeris Kunkhyen Longchen Ramjampa (1308-1363). Nyingma tekstide rikkasse varasalve on lisa toonud ka Kongtrul Yonten Gyatso (1813-1899), koostades 60-köitelise Rinchen Terdzod’i, samuti Rongzom, Dodrupchen, Paltrul Rinpoche (1808-1887), Ju Mipham (1846-1912) ja paljud teised.

Vanim Nyingma tempel on Samye, mis valmis 810.aastal (vt eestpoolt). Ta ehitati maailmamudeli kujulisena. Seejärel ei ehitatud ühtegi suuremat kloostrit kuni 12. sajandini, mil Chokpa Jangchub rajas Kesk-Tiibetisse Nechungi kloostri ja Ka Dampa Desheg (1112-1192) ehitas Khami provintsi Kathoki (Kah-thog) kloostri. See viitab asjaolule, et erinevalt teistest budistlikest traditsioonidest, ei muutunud Nyingmapad organiseerituks enne kui alles oma ajaloo hilisemal etapil. Pärast 15. sajandit ehitati vägevaid klooster-ülikoole, nagu Mindroling (sMin-grol-gling), mille asutas 1676. aastal Rigzin Terdag Lingpa, tuntud ka kui Minling Terchen Gyurmed Dorje (1646-1714) ja Kesk-Tiibetis Dorje Drag (rDo-rje-brag), mille asutas 1659. aastal Rigzin Ngagi Wangpo. Rigzin Kunsang Sherab rajas 1665. aastal Palyuli (dPal-yul) ja Zhechen Rabjampa 1735. aastal Zhecheni (Zhe-chen) kloostri, mõlemad Khami provintsis. Amdosse ehitati Dodrupcheni ja Darthangi kloostrid.

Eksiilis (Indias) on taastatud põhilistest kloostrikompleksidest Thekchok Namdrol Shedrub Dargye Ling (Bylakuppe, Karnataka), Ngedon Gatsal Ling (Clementown, Dehra Dun), Palyul Chokhor Ling ja E-Vam Gyurmed Ling (Bir), Nechung Drayang Ling (Dharamsala) ja Thubten E-Vam Dorjey Drag (Shimla, Himachal Pradesh).

Nyingma koolkonda eksiilis on juhtinud esmalt Kyabe Dudjom Rinpoche (1904-1987), seejärel Dilgo Khyentse Rinpoche (1910-1991); aastatel 1993-2002 Penor Rinpoche, seejärel Mindroling Trichen Rinpoche (1930-2008), Kyabje Trulshig Rinpoche (1923-2011) ja Kyabje Taklung Tsetrul Rinpoche (1926-2015).

ngakpad-3v

Ngakpade traditsioon

Ngakpade traditsioon on tiibeti rahva kloostriväline vaimne ja kultuuriline traditsioon, mille rajas Padmasambava 8. sajandil. Et võimaldada ilmalikele vaimset ja kultuurilist haridust, toetas kuningas Trisong Detsen igatpidi ngakpade traditsiooni, hakates ka ise eeskujuna ngakpaks.
Ngakpasid kutsutakse rahvakeeli “go-kar chan-lo de”, mis tähendab “valgete riiete ja pikkade juustega kogukond” ehk lihtsamalt “valge sangha grupp.”
Esimest ngakpade gruppi nimetati “je bang nyir-nya”. Need olid 25 Padmasambava enda õpilast, keda ta õpetas väga kõrgel tasemel.
Esimene ngakpade kool asus Sam-nye kloostri juures, nimeks ngakpade “Dud dul Ling”. Selles kolledžis õpetati keeli, kirjandust, tõlkimist, põllumajandust, meditsiini, astroloogiat, meteoroloogiat ja eriline rõhk oli Vajrayana õpingutel ning praktikal.
Hiljem suurenesid ja levisid ngakpade grupid üle kogu Kesk-Tiibeti. Kuulsamad grupid olid:

Kolmkümmend Sheldraki Ngakpat

Sada kaheksa Chuoni Ngakpat

Kaheksakümmend Drag yir pa Ngakpat

Palju on väljapaistvaid ngakpasid nii oma harituse kui ka praktikaalaste saavutuste poolest. Näiteks oli nii tiibeti traditsioonilise meditsiini (TTM) rajaja Yuthog Yonten Gonpo ise kui ka paljud tema liini arstid praktiseerivad ngakpad.

9. sajandil hakkas kolmas Tiibeti dharmakuningas Tri Ralpachen ise ngakpa traditsiooni järgima ja tänu tema pühendumisele ja toetusele levis ngakpade kultuur üle terve Tiibeti.

Viimane kuningas, Lang Dharma hävitas laialdaselt ja süstemaatiliselt buddhadharmat Tiibetis, ent ta ei suutnud hävitada ngakpade traditsiooni, mis on osa tiibetlaste ürgkultuurist.

Ka tiibeti naised on palju panustanud ngakpade kultuuri. Paljud ngakmad ehk naissoost ngakpad, nagu Yeshe Tsogyal, Machin Labdron, Chusep Jetsun, olid väga kõrgelt realiseerunud ngakpa traditsiooni esindajad.

Tänapäeval jätkab avatud ngakpade traditsioon oma eksistentsi nii Hiinas, Bhutaanis, Nepaalis, Indias kui Mongoolias ning viimasel ajal ka Läänemaailmas, kus naised ja mehed võrdselt õpivad ning praktiseerivad läbi oma igapäevase elu.